Erinevad pedagoogilise lähenemisviisid

Olen 36 aastane, töötan tugiisikuna Tallinna lähedal Saue vallas asuvas Riisipere Lasteaias, õpetajana töötamise staaž hetkel puudub. Lasteaias tugiisikuna töötan teist aastat.

Enne õppima asumist oli minu kokkupuude erinevate pedagoogiliste lähenemistega väga kasin, kui mitte öelda, et olematu. Kuna enne lasteaeda tööle siirdumist töötasin ma pangaametnikuna, siis vaatamata asjaolule, et mul oli selleks hetkeks omal juba 3 last, kõik lasteaiaealised, ei olnud mul suurt kokkupuudet pedagoogikaga üldse. Tavapärase lapsevanemana viisin hommikul lapsed lasteaeda ja tõin õhtul koju. Mulle meenub, et läbi Facebooki olin ma toona lugenud ühest grupist nimega “Montessori ja lapsest lähtuv kasvatus”, kus lapsevanemad otsisid Montessori lapsehoidu või lasteaeda, spetsiaalseid mänguasju ja tegevusi, mida lapsega koos teha. Pidasin seda endamisi uueks tõusvaks trendiks ning kuna ma olin rahul olemasoleva lasteaia ja õpetajatega, ei süüvinud ega otsinud ma midagi muud.  Nüüd, mil ma töötan juba teist aastat lasteaias, on minu maailmapilt palju rohkem avardunud. Kahjuks tugiisikuna töötades ei ole minul endal olnud võimalust spetsiaalset pedagoogilist lähenemisviisi rakendada. Enamus otsuseid seoses rühmaga, on teinud alati õpetaja ning mina tugiisikuna ja õpetaja partnerina, olen saanud neid vaid toetada. Seega on mul hetkel üpris raske analüüsida ennast ja erinevaid pedagoogilisi lähenemisviise ja saan siinkohal vaid arvata, mis mulle võiks meeldida. Usun, et leian õppeaine lõpuks küllaldaselt mõtteid, mida ise tulevikus õpetajana töötades kasutada.

Reggio Emilia puhul meeldib mulle põhimõte, et lastele on kõik töövahendid ja materjalid kättesaadavad ning et lastel on võimalus luua midagi just sel hetkel, kui ta ise soovib. Oluliseks peetakse laste enda avastamist ning nauditakse protsessi, mis on olulisem, kui tulemus, sest just loomisega omandatakse teadmisi ja saadakse kogemusi. Reggio Emilia puhul nähakse last kui aktiivset õppijat, keda ole vaja õpetada, vaid luua selleks soodne keskkond. Samuti meeldib mulle, et selles lähenemises on täiskasvanul suur oskus kuulata last, just seesama väga oluline oskus kipub tänapäeval täiskasvanutel meelest minema.

Reggio Emilia lähenemisviis on mulle endale südamelähedane ja kui oleks lasteaias võimalik, siis rakendaksin seda võimalikult suurel määral. Justnimelt rõhuksin laste liikumisvabadusele, töövahendite kättesaadavusele, loomeprotsessile. Sooviksin olla täiskasvanu, kes kuulab lapsi, on mõttega kohal ning kuulab lapse juttu.  Kuid siinjuures toob mind hetkel reaalsusesse see, mida ma igapäev kõrvalt näen. Väikesed rühmaruumid, mis ei jäta võimalust mängude pooleli jätmiseks, et hiljem edasi mängida. Tihe päevakava, mis seab ajalised piirid mõnusale loomeprotsessile. Suur arv lapsi rühmas ning vähene personal, mis kahandab õpetaja võimalusi individuaalsemaks lähenemiseks, põhjalikumaks dokumenteerimiseks ning märkmete tegemiseks.

Montessori pedagoogika juures meeldib mulle see, et annab lastel võimaluse arendada ka  intellektuaalseid oskuseid. Tegevused on konkreetsed ning lapsed tegelevad palju aega individuaalselt. Mulle meeldib, et igal esemel on oma koht ning nn. pooleldi minimalistlik ruumikujundus ning rõhk end ümbritseva puhtusele ja korrashoiule õpetab lapsele ka vajalikke igapäevatoimetuste oskuseid nt kühvli ja harja kasutamine jpm. Elementaarsete tööde tegemist rühmas kasutaksin mina igapäevaselt, sest kõrvaltvaatajana jääb mulje nagu tehtaks kodus laste eest väga palju asju ära ning laps ei ole enam harjunud toimetama ega tahagi seda teha.  

Oma edaspidises töös kasutaksin sellest lähenemisviisist rohkelt käed-külge tegevusi, et laps harjuks ise enda järelt koristama ning saaks hakkama lihtsamate igapäeva toimetustega, et meid ümbritsev lasteaias oleks puhas ja koras. Miinuseks selle lähenemisviisi puhul pean spetsiifilisi mänguasju, mis võivad omakorda olla üsnagi kallid. Teiseks miinuseks pean mina spontaanse mängu puudumist, mis Maria Montessori arvates pärsib lapse intellektuaalset arengut ning millega mina isiklikult küll nõustuda ei saa.

Steiner/Waldorf puhul meeldib mulle vabamängu olulisus, mis antud pedagoogika järgi loob ka õpitegevuse eeldused. Rühmades on laste arv optimaalne ning õpetaja ei pea lapsega suheldes kiirustama. Igapäeva toimingute jaoks võetakse aega ning toimetatakse rahulikult ja ilma ruttamata. Samuti meeldib mulle, et õpetaja ei sekku ilma põhjuseta laste tegevusse ning annab lapsele aega mängimiseks, läbi mille ta omandab olulisi oskuseid ja teistega arvestamist, lapsepõlv on justkui nauding.

Murekohaks minu arvates saab see, et kui sellest loomingust pakatavast keskkonnast, kus ei pöörata suurt rõhku tähtedele, numbritele, lugemisele, kirjutamisele peab laps minema edasi tavakooli võib see üleminek olla lapse jaoks üpriski raske.

Johannes Käisi pedagoogika, ma usun, on meile, eestlastele, kõige loomuomasem ja Eestipärane. Mulle väga meeldib Käisi lähenemine erinevate valdkondade omavaheline lõimimine ja ühelt tegevuselt teisele sujuv üleminek. Õppetegevuste kavandamine lapse huvidest lähtuvalt, armastus looduse vastu, looduskasvatus ning ka rahvakultuuri tundmaõppimine. Individuaalne lähenemine on läbi käinud ka eelnevatest pedagoogilistest lähenemisviisidest ning seda rõhutab ka Johannes Käis töös nii tava kui ka erivajadustega lastega. Mulle meeldib see, et õppetegevuses ei ole kesksel kohal õpetaja, vaid laps. Õpetaja roll on suunata lapsi teadmisi otsima ja leidma, mitte niivõrd neid kandikul ette tooma. Õppetegevuses alustatakse lähemalt kaugemale suunaga, kõigepealt uuritakse, õpitakse tundma oma kodukohta ja alles siis liigutakse edasi kaugemale.

Praegune Koolieelse lasteaustuse riiklik õppekava soosib Johannes Käisi pedagoogilist lähenemist, sest selles kajastub väga palju sarnast Käisi üldõpetusega. Nt. 1. Johannes Käis on öelnud, et õpetaja peab looma isetegevaks töötamiseks soodsa õhkkonna. Praegune KELARÕK kirjutab, et pedagoogid on laste arengu suunajad ning arengut toetava keskkonna loojad.  2. Johannes Käis tõi passiivse õppetöö kõrvale aktiivse, isetegeva tööviisi ning KELARÕK sätestab, et laps on õppe- ja kasvatustegevuses aktiivne osaleja ning tunneb rõõmu tegutsemisest. 3. Johannes Käis on kirjutanud, et üldõpetuse all mõistame kogu õpetuse kesksust lapse igapäevaste tähelduste, kogemuste ja tähelduste vallast valitud ainel ehk koduloolisel vaateõpetuse asialadel. KELARÕK sätestab, et õppe- ja kasvatustegevuse seob tervikuks lapse elust ja ümbritsevast keskkonnast tulenev temaatika.

 Selliseid paralleele võib J.Käisi üldõpetuse ja KELARÕKi vahel veelgi rohkem ning niivõrd suurte ühisosade tõttu julgengi ma arvata, et  hetkel kehtiv KELARÕK soosib J.Käisi lähenemise kasutamist kõige suuremal määral.